Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn

Selle nädala loengu materiale lugedes meenus,  kuidas 90-ndate keskel tegelesin tarkvara arendamisega, mille tellijaks oli Kanada ettevõtte. Teatavasti on ekspordi käibemaksu määr null protsenti ja seega on ettevõttel võimalik maksuametilt tagasi saada enammakstud käibemaks, mis tekkis meil ruumide üürist ja seadmete soetamisest. Kuid tollel ajal tekkis tõsine probleem ekspordi tõendamisega, sest maksuamet käsitles tarkvara kui kaupa ning nõudis tollidokumente. Meie aga laadisime tarkvara üles üle Interneti ja kahjuks ei suutnud Internet mulle vormistada vajalikke  tollidokumente. Tolleaegne käibemaksu seadus ei sisaldanud veel punkte elektrooniliselt edastatava tarkvara kohta, ning maksuametnikud soovitasid selguse mõttes kirjutada kogu tarkvara floppide peale ja siis need floppid tollist läbi vormistada. KPMG abiga sai see asi siiski korda aetud ja nad kirjutasid maksuametile ka vastava selgituse, kuidas  tarkvara elektrooniline edastamine on vaadeldav, kui teenuse eksport. Tänases käibemaksu seaduses on õnneks selle kohta ka juba vastav punkt §2 lg 4 p 4.

Toodud näide ei ole küll seotud intellektuaalse omandi kaitsega, mis on nädala põhiteema, kuid sellegipoolest näitab hästi, kuidas Interneti ja paragrahvidega võivad asjad aegajalt sassis olla, ning seaduseloome ei jõua kuidagi tehnoloogia arengule järgi.

Mis puutub minu hinnagusse intellektuaalse omandi ja autorikaitsesse, siis see on igati tore, et ühiskond püüab "õnnetuid" autoried seadustega kaitsta. Kuid tulemus ei ole alati see, mida soovitakse saavutada. Esmalt on kõigi seaduste hulk nii suureks paisunud, et tavalisel inimesel ei ole võimalik ilma juristi abita seal orienteeruda ja kuna seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest siis teenivad juristid nende seaduste pealt kena pappi. Ja keda üldse usaldada, sest vahel võib sinu palgatud jurist kasutada ära ka sinu teadmatust seaduste osas ja vaikselt ka midagi enda kasuks keerata. Ise püüan neid juriste mitte kasutada ja ikkagi mõned olulisemad seadused endale selgeks teha ning ennem allkirjutamist lepingu läbi lugeda ja ka väikest teksti otsida. See võtab kõvasti aega aga siiani on mul hästi läinud ja mingit jama ei ole kaela saanud. Ega see lugemine suurt ei aita, sest sellele järgneb tüüpiliselt valik tüübist "võta või jäta".        

Teiselt poolt on võimalik mõningate leppingutega või nende lisadega suuremast osast oma õigustest kenasti kellegi teise kasuks loobuda.  Sisuliselt, kui töötad mingile ettevõttele, siis koos töölepingu või mõne selle lisa alusel loobud sa üldjuhul oma õigustest selle ettevõtte kasuks. Need lepingud on igati korrektsed aga teevad võimatuks või üliraskeks oma loomingu kasutamise mingil teisel eesmärgil või väljaspool ettevõtet.  Jah meil on vabadus sellele lepingule mitte alla kirjutada aga siis pead otsima ka mõne teise töökoha. On ju olemas võimalus ka vaba tarkvara maailmas leiba teenida aga minu jaoks hetkel, kus mul on pere toita ja panga laen maksta ei julge sellist riski võtta.